nemad.pri.ee / jutud

See parafraas võiks käia nüüd meie kodu kohta, sest põhutöödega on juba peaaegu valmis jõutud. Kaks nädalavahetust talguid peetud ja maja on juba päris maja nägu.

Kuna me oleme sunnitud iga päev üsna hommikust õhtuni lastelaule kuulama, siis on mul tekkinud uus lemmiklaul. See on niisama tore laul ja tegelikult ju väga ajakohane ning kohe läheb kuidagi hinge.

Mis ehitusel tehtud ning mis teoksil. Eelmise nädala lõpus said mõlemad sarikakihid karkassile peale ning maja otsa tekkis pärg. Me olime just samal hommikul arutanud mis see sarikapidu endast siis õieti ikkagi kujutab.

Nagu kõigile teada, siis on viimased päevad suuremale osale eestlastest üsna huvitavad olnud. Nii oleme ka meie oma osa elamusi saanud ning nüüd tuleb üks pikk jutt.

Objektil töö käib. Mõnusa tempoga. Kui nädal tagasi oli I korruse karkassi osast võimalik aimata, et kui suur maja välispiire tuleb, siis täna õhtuga said esimene (sic!) sarikate kiht ka juba üles aetud

Samal ajal kui objektil käib karkassi ehitamine ja maja teatavaid elemente on võimalik juba vaimusilmas ette kujutada, paneks põgusalt kirja õppetunnid paberil maja ehitamisest ehk siis tööst, mida teeb arhitekt. Kusagil kevadel, kui sai selgeks, mida teha et “ehitada või mitte ehitada, selles on küsimus!” küsimus laheneks, sai muretsetud mõned arhitektide kontaktid. Aga

Mõte maja ehitada oli linnavurledel juba õige ammu peas (võimalik, et ennem oli mõte teha põhust maja ja siis, et maja teha). Aga polnud aeg õige või seisud valed … ikka leidis vabandusi. Nüüd, linnast ära alevikku kolides, oli loogiliseks valikuks: kas oma maja või tagurpidi käik ja päälinna tagasi. Seda enam, kuna siinkirjutaja on [...]

Meie pere viimase aja põhitegevused tuleks ka vast lahti kirjutada, et oleks arusaadavam, miks me liiga palju postitada ei jõua (mitte, et meil kunagi see postituste arv liiga suur oleks olnud). Väga lühidalt siis asi selles, et oleme asunud omale kodu ehitama. Aga pikemalt… saab ka.

On üks ristikupõld.