Lasteaia laps peaks siis peaasjalikult füüsilisele arengule rõhku panema ja sestap liialt vaimset tarkust utsitada ei pruugi olla hea. Selle kõige toetuseks ja turvatunde tekitamiseks on vaja aga lastele seda, mida vist juba igal poolt valju häälselt propageeritakse – rütme ja rutiini. Päeva rütmid, nädala rütmid, aastaajad, aastad… kõik ühes rütmis. Ja mingis mõttes tuleks öelda, et see on ka endale mugav, kui tead, mis on ees ootamas.

Kuid oluline mis mulle meelde jäi paari kuu taguselt kogunemiselt oli see, et waldorf lasteaia mänguasjad peavad olema ‘mitte ette mängitud’. Et laps saaks ise vabalt mõelda nukule rõõmsa või kurva näo pähe; vineeri tahvel võib olla lõikelaud, arvuti või auto sild. Puust seibid võivad olla … jumal teab, mis iganes asi. Oluline, et see jätaks lapsele vabaduse ja võimaluse fantaseerida ja omas peas mänge välja mõelda …

… oot aga oli ju jutt, et lasteaia laps peaks arenema füüsiliselt ja mitte vaimselt? Kas siis mängud kus laps mängimiseks peab fantaseerima ja halle ajurakke liigutama ei ole vaimselt arendavad?

Ei taha ma sellega öelda, et mul oleks midagi rutiini või lihtsate mänguasjade vastu (tõesti, ettemängitud mänguasjadest on rõõmu väga lühikeseks ajaks… samas kui nö ette mängimata asjad sobivad mänguks aastaid-ja-aastaid). Lihtsalt need asjad ei sobi kokku õpetamise täielikku kooliaega lükkamise põhimõttega.

Kogu see pühadeaegne trall sai sissejuhatuse poolteist nädalat tagasi, kui poest miskine piiritusepõhine jook sai toodud ja köögiviljad (rosinad, aprikoosid, jõhvikad, kirsid jne) ära leotatud… ja sellest kõigest siis üks (loe: kolm) korralik keeks küpsetatud.

Möödunud nädalavahetusel sai tunniks lastega koos maja taha metsadesse jalutama mindud… kas kuuske võiks oma kodu lähedusest leida? … keskkond näis üritust soosivat ja sestap sai jõuluneljapäeval oma maja taga metsas ja kraaviäärtes kaks tundi ringi uidatud. Polnudki varem nii pikalt ja põhjalikult siukest jalutuskäiku teinud. Vaatasin loomaradu, mõistatasin kelle pabulad võiks rohu sees olla.. põdrad olid puid koorinud, sead puude vahel püherdanud, … (ma ei olnud kodust veel 100 meetri kauguselegi jõudnud) kuni leidsin oma ja vanemate koju kuused. Veider on see, et alati tunduvad metsas kuused oluliselt väiksemad kui nad toas lõpuks on. Ja need kuused, kus ehted küljes (linnupesade näol), jätsin sel aastal targu metsa.

Jõulureede läks üle mitme aasta üsna rahulikult.. sai kook küpsetatud, piparkoogid tehtud ja isegi glasuuritud, kingid pakitud ja isegi filmi vaadatud… ja kiiret nagu ei olnud. Lihtsalt mine aga magama ja oota, millal jõululaupäev kätte jõuab.

Jõululaupäeva hommikul … tass kohvi, ajaleht (mida eile lugeda ei jõudnud). Kui tundus, et kõik kodus ööbinud hakkavad ärkama, siis raketile tuli alla,võileibadele juust peale ja saiad ahju, teekann pliidile ja mõnusa väikse praksumise saatel hommikusööki oodata…

Päris oma kodus, päris rahulikult (ja isegi vähese lumega akna taga) jõulud.

Kõrvalteemana – päris mitme inimesega on sel aastal arutletud, et jõulud on pühad inimestele. Pigem pere ringis. Mitte lihtsalt tuttavatele, noh sõpradele õnnesoovid võiks ju edastada… aga peaasjalikult on see pere keskel olemiseks ja rahu nautimiseks. Mitte kaubanduskeskustele, tööandjatele või jumal teab kellele.

Veekann hakkas vilistama. Mõned puud raketile juurde ja nüüd sööma. Häid pühi!

Sünnipäeval räägiti, mis on tehtud, mis teoksil ja mida tulevik toob… kuulates targade meeste jutte jäin isegi mõtlema (vahelduseks), et mis võiks veel tulla või mis on oluline.

Esimene mõte viis sinna, millest rääkisid Priit ja Eero. X-tee kaudu pakutakse ohtralt teenuseid (poolteist tuhat – suurusjärk), kuid nende kvaliteet ja kasutegur on äärmiselt erinevad. Üks asi on, et lahendused on dokumenteeritud pigem ebakvaliteetselt. Teine ja hoopis tõsisem asi aga see, et sisuliselt on mõned teenused ühe väga spetsiifilise lahenduse ja osapoolte tarvis tehtud… ja on teised, mis on siis nö head SOA lahendused. Kuidas teha nii, et neid teisi oleks ikkagi enamus ja sealhulgas ka hästi dokumenteeritud. Ma vist tean, mis siin rohuks oleks…

Teisena läksid mõtted sinna suunda, et kes on kasutajad? Kas süsteemid, mis omavahel suhtlevad või hoopis inimesed. Kui süsteemid, siis rääkides X-tee’st tuleks kõik nö kasutajaga seotud teema kõrvale jätta ja rääkida rangelt A2A lahendustest adapterserverite vahel SOA kontekstis näiteks. Kui kasutajad on aga inimesed… siis tuleks X-tee’ga liikuda sinna suunda, kuhu liiguvad inimesed… inimesed ja nende tehnoloogiaga kokku puutumine ronib üha mobiilsematesse seadmetesse (rüperaal, netbook’id, tahvelarvutid, nutitelefonid) ja siis võiks küsida: miks ei võiks turvaserver olla SIM-kaardi sees? (SIM selle pärast, et tablet’itele ja telefonidele ID-kaarti selgeks õpetada on lihtsalt ebamugav).

Sünnipäeva juttusid kuulates jäi mulje, et inimesed on hakanud mõtlema juba ühes suunas ja teatav stabiliseerumise periood on käimas, hoolimata viienda versiooni uuendustest – põhimõtted on samad… kas see tähendab, et varsti on oodata mingit suuremat hüpet? Paradigma vahetus… loodetavasti siduriga.

PS. Ma ei saa juba aastaid aru, miks sellel pildil on “kasutajad” all ja “purgid” üleval… tavaliselt joonistatakse ikka inimesed üles ja purgid alla.

Viimane talgu üritus oli aga siis pitsa talgud. ja esimest korda juhtus nii, et talgu käigus tehtu ületas esitatud nõudluse taset. Ehk siis õhtupoolikuga meisterdas kaheksa inimest kuus pitsat (oma põhi ja soust – tänud thredahliale, abijõudude doping) ja ära jõuti tarbida neist ainult neli ja pool. Magusast käigust jäi õunakook täitsa puutumata, kuid Guinessi pähe ära küpsetatud Tume kirsi Puls läks hästi peale.

PS. Sügis ja talv hakkavad vist tulema. Huvitav, millal kütma tuleb hakata? Praegu toidu tegemise soojusest piisab.

Ilmateade lubas, et laupäeva esimene pool on laussadu. Materjal ja tehnika olid korraldatud. Mõned inimesed lubanud abikäe anda. Ja palju ruutmeetreid seina ootas teist krohvi kihti.

Miskipärast oli öö vastu laupäeva raske – iga ärkamisega piilusin välja mis ilm teeb. Ja näis, et ilm ei lähegi sandiks. Tuleb tunnistada, et ilm kujunes hoopis üle ootuste meeldivaks – natuke tuult, natuke päikest ja üldse mitte vihma.

Kui kõik muud tegemised olid ette kujutatavad ja prognoositavad, siis katuseharja alla pääsemiseks oli vaja ehitada tellingud. Üks siuke saigi valmis ehitatud, aga sedavõrd suur, et selle püsti ajamiseks ja liigutamiseks oli vaja abikäsi… seepärast see telling oligi pikali kuni nädalvahetuseni. Päris omapärane võis olla see vaatepilt, kuidas kõik kohal olnud inimesed ca 6 meetri kõrgust tellingut püsti ajasid ja maja ühest servast teise vedasid. Ja veel veidram see, kui kõrgeima koha krohvimiseks sai tellingu peale ehitatud “vettehüppe platvorm”. Natuke õõtsus ju …

Töö sai tehtud (mitte küll nii palju, kui oleks tahtnud) ja koogid söödud!

Aga kus käed on?

Üks sein saab valmis.

Tee…

Valmistume vettehüpeteks…

Aitäh teile: Triinu ja Kätlyn, Tauno, Ülle, Reet ja Vevo.

• Lapsed sõitsid ühe söögitooliga mööda põrandat ning nüüd on põrandal “suurepärased” triibud üle terve toa. Ma küll palusin lõpetada, aga kes siis ema kuulab. Ma olin väga-väga pahane, neil oli muidugi sellest ka kama.
• Eile tõime peenrast oma esimese ise kasvatatud kurgi. Jagasime neljaks. Oli ikka hea küll. Üllatuslikult polnud kurk üldse kibe. Magustoiduks sai igaüks peenrast peaaegu ühe terve maasika.
• Mardikal on uus sidesõna – ning. Ei mingeid lihtlabaseid ja-sid enam, kõike seob üks väga rõhutatud ja väljapeetud “ning”.
• Sipsik aga tegeleb iseenda teadmata päevast-päeva sisuliselt vabaheegeldusega. Kuna mina olen viimasel ajal väga palju heegeldanud ja käsitööd teen üldiselt igapäevaselt, siis oli temal vaja ka heegeldamine selgeks õppida. Nüüd kombineerib erinevaid värve ja heegeldab päikest, merd, laevu, sõrmuseid jne.
• Kuna ma olen viimasel ajal päevast-päeva heegeldanud, siis eile sõrmed karjusid lausa kudumise järele. Hakkasin endale sügis-talvist mütsi kuduma. Äkki saab täna valmis ka.
• Kui vaatasin Ravelrys oma kudumite pilte, siis tabasin ära, et KÕIK on punane, äärmisel juhul laste asjad roosad. Ühesõnaga, tuleb hakata muid värve ka kuduma. Lilla, mu praegune lemmik, muidugi ei ole seal punase vahel just erakordne vaheldus. Pealegi, kudumid, mida vaimusilmas plaaninud olen ja milleks lõng kodus olemas on, on ikka punased või roosa-lillakirjud. Oehh, lootusetu. Ega mul seal lõngakastis vist ka suurt muid toone pole ning hetkel tuleb piirduda sellega, mis kastis olemas on. Kui keegi mulle just türkiissinist lõnga kinkida ei taha.
• Kui kellelgi on ideid kust ja kuidas üks kodune ema saaks natuke või väheke rohkem taskuraha teenida, siis kõik ideed on teretulnud.

Kui sulle tundub, et sellel nädalavahetusel saaksid meile abikäe anda, siis anna sellest teada. Kas saad tulla kaheks päevaks või üheks, kui palju käsi (suuri ja väikseid) ja kas tahaksid ka öömajale jääda.

Pilte möödunud aastastest talgutest: I nädalavahetus & II nädalavahetus.

E-mail: eixster@gmail.com
GSM 56636897
Arakavälja rahvas, Eni & Eiku ja väiksemad

Natukese aja pärast keeras Suss küll võsa vahele – ju tundis, et minnakse kodust kaugemale. See võis olla nii 200-500m kodust eemal. Tagasitulles olime kõik üsna väsinud ja ei pannud tähelegi, et ühte pereliiget meid tervitamas ei olnud.

Kui hommikuks ka kedagi ukse taga kraapimas ei olnud, siis läksin tegin väikse jalutuse sinna poole naabritele, kust kaudu eelmine päev ratastega oli välja sõidetud. Ei nemad polnud ühtegi võõras sussi näinud. Neil olla omal küll kunagi üks kass kolmeks päevaks metsa jäänud ja siis rebase või ilvese käest natuke rapsida saanud.

Õhtul käisin jalutasin ja hüüdsin Sussi veel sama tee ääres – õhtuti on ta muidu viimasel ajal väga suure ragina ja madinaga alati hüüdmise peale tuppa jooksund – ei midagi.

Lapsed ei ole veel väga loomast puudust tundnud. Paar korda on küsitud ja lepitud vastusega: “Metsas on.” Näikse mis saab… loodame parimat ja oleme valmis kõige hullemaks.

Valmis ei olnud ühtegi tuba (tõele au andes pole ka praeguseks ühtegi tuba “valmis/done” märgiga tembeldada saanud). Boiler oli ühendamata, vett sai voolikust ja selle vee kvaliteet oli teadmata. Sooja oli toas nii palju, et … tuulisemate ilmadega väga palju ei olnud. Ja rakett ka veel kuivas – ei saanud sinna ka puid sisse panna. Trepp viis ainult poole korruse peale ja teisele korrusele magama minemiseks tuli lapsi redelist üles viia.

Asjade vedamisega oli vähemalt see hea, et aprilli keskpaigaks oli tee maja juures suhteliselt kuiv ja autoga sai päris maja juurde – nädal varem veel ei saanud. Asju oli aga kuidagi palju… kusjuures sel korral oma asju punktist a punkti b vedades sai just punktis b suhteliselt korralik sorteerimine prügimäe suunda tehtud.

Kuna plaan nägi ette kolimist ja postkontoriga sai kokku lepitud teoreetiline postkasti asukoht, siis tuli peale kolimist postkast ka kokkulepitud kohta üles panna. Ajaliselt jäi see tegevus üsna öötundidesse ja kui siis pimedas otsmikulambiga läksin vajalikke lauajuppe ja kruvisid otsima… siis nägin endast kümnekonna meetri kaugusel ka silmi. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oli mitte meie kodu kassiga. Öösel sai igatahes postkast üles ja järgmisel päeval tuli sinna ka esimene kiri sisse.

Kuna salvkaevu vee kohta ei teadnud kas too on puhas või mitte, siis olime suurte pudelitega joogivett endale varunud. Segisti sai vannituppa ära ühendatud, et saaks vähemalt jalgu pesta. Kui pea nädal olime sees elanud, siis saime veeanalüüsi vastuse – OK. Kohe sai ka boiler ühendatud ja sinna vesi sisse lastud ja järgmisest päevast oli vähemalt vannitoas soe vesi olemas. Köögis aga ei õnnestunud kõige odavamat saadaolevat segistit kuidagi pidama saada ja nii läks see segisti garantii korras vahetusse ühe natuke parema mudeli vastu, mis siiani köögis sooja vett jagab.

Vannisegisti taga olevad torud otsustasid mõnda aega tagasi, et annavad natuke vett läbi. Sellega seoses vannitoas osa krohvi lahti võtmise ja garantiitööd on tänaseks päevaks tehtud. Ja vee teema lõpetuseks – juunis sai duššinurga tadelakt tehtud. Näikse, mis sest välja tuleb.

Kui olime sisse kolinud, siis ei olnud mahti jalgu seinale panna vaid tuli edasi tegutseda – elutoas oli ju cob-sein krohvimata. Põhimõtteliselt oli vaja leida kaks päeva, et see asi oma väikeste kätega ära teha. Jäi küsimus, et mis värvi? Soojuslikkus mõttes tasub massiivsavisein tume teha, aga kui muu elamine on võrdlemisi hele, siis mis moodi? Lõpuks tuli lahendus meie juurde ise – märg krohv andis vihje, mis värvi sein võiks olla ja savi-kaseiinvärvide seast leidsime just selle kivihalli tooni, mis paras oli.

Mingi hetk saime abiks väikese kopa, kes õues sügisest jäänud kivi-mulla-ja-põhu hunnikud laiali lükkas ja siis oli kohe natuke parem majaümber askeldada. Ühte üsna põhust hunnikut laiali vedades tuli sealt alt välja mitukümmend liitrit lund-jääd … umbes mai lõpp oli siis kalendris.

Jne jne jne jne… Kui nii võtta, siis 2010 juuli alguses sai hakatud niitma, vana sauna lammutama ja üldse ehitusega pihta hakatud… ja aprilli keskel 2011 sisse kolitud tugevalt poolikusse majja. On see hea tulemus või halb? Või on see lihtsalt … lihtsalt nii.

Kui nüüd kunagi jõuaks järjega nii kaugele, et II korruse tubasid ka ehitama saaks hakata. Materjalid on ju kõik praktiliselt olemas – mida ei ole, on aeg. Õhtuti tihti lihtsalt ei jaksa. Samas kui mõned külad on juba käinud, siis on ikkagi olnud tore koos istuda ja veini trimbata. Teisalt külade tulek motiveerib mingit järgmist asja ära tegema. Ja õues võiks ju ka midagi teha – põõsad, puud lõikamata, peenart ega maasikat ei jõudnud kusagile teha. Kelder, et talvevarud saaks kusagile panna. Igatahes saime nüüd trobikonna kurgitaimi, mis tuleks kusagile kasvama panna.

Mis nüüd aga viimasel nädalavahetusel valmis – tänud kõigile sugulastele ja tuttavatele, kes läbi astusid ja käe külge panid – lastele kiikumise ja turnimise agregaat.

Proovin selle tegemise vahel ikka midagi postitada ka