Alevikku kolimise üks tagamõte oli, et siin kandis kuuleb ja näeb vast rohkem erinevaid maa/maja soetamise võimalusi – ega kõike ju internetti ei panda! Nüüd tagantjärgi võib öelda, et õige valik. Sest protseduuriliselt just nii läks.

Eelnevatel aastatel sai erinevaid maja- või maapakkumisi läbi käidud ja kaardil näpuga rida peetud, et kust võiks hoolikamalt vaadata ja kuhu nii väga ei tahaks jääda. Tekkis põhimõtteliselt valik kahe variandi vahel: osta vana maja ja seda vuntsida või osta maa ja ehitada uus maja. Kui raha argument kõrvale jätta, siis esimese variandi puhul oleks hea see, et tõenäoliselt saab üsna pea sisse kolida ja siis remondi/ümberehitusega edasi minna. Ehk oleks “vana” maja lausa oma ajalooga vana taluhoone või lihtsalt vabariigi ajast pärit eramu – kui see veel pikemalt ühe pere käes olnud, siis ei saa tegu olla kehva kohaga. Samas on pakkumised ikkagi peaasjalikult nõukaajal papist ja jupist ehitatud majad. Vana talumaja heaks küljeks oleks kindlasti see, et vanasti oskasid inimesed õigesse kohta maju panna ja õigesti orienteerida. Noh, see käib küll vist peaasjalikult enne 1905. aastat ehitatud talumajade kohta. Samas vana maja remontimisest on mitmelt pool lugeda, et milline õud ja piin. Nii näiski, et kõige ideaalsem variant oleks vana talu süda, kus vana maja väga jalus ei oleks ja saaks teha peaasjalikult oma soovide järgi uue energiasäästliku maja.

Juhtus nii, et möödunud aasta lõpus saimegi kuulda ühest mitte-avalikust maa ostmise võimalusest ning kui seda asja siin erinevat pidi vaetud ja mitut pidi variante lauale pandud sai ja planeeritud ja veel arvutatud ja üle arvutatud ja siis kontrollitud sai, siis kujunes välja nii, et juuni lõpus soetasime omale vana talu südame, kus vanast elamust ainult vundament alles (noh jah… rohtu kasvanud… aga koht ikkagi leitav). Õuealal viljapuud ja marjapõõsad. Maakelder. Lagunenud saun/kõrvalhoone ja lagunenud maakividest laut.

Kui asjast asja saama hakkas (enne kui maa veel ära ostsime), siis tuli leida arhitekt, kes soovid paberile paneks ja vallast ehitusluba võtta. Aga sellest järgmine kord.

Kevadel, kui sai kirjutatud mükoloogilistest probleemidest, sattusime tõsiasja ette, et oleme sunnitud üürikorterist lahkuma. Kuna linna tagasi kolida ei olnud huvi ja kohalik üüriturg ikaldub (see on vist kõigis väike-linnades ja alevikes sääraselt), siis leidsime hea tuttava, kes meile maja üüris. Kuna meil oli tõsisemalt kaalumisel kas hakata endale kodu ehitama, siis on praegune suvi heaks õppetunniks mis moodi elu majas erineb elust korteris ja kas see ikka on meile sobiv (korterielanikud nagu me terves peres seni oleme olnud). Sellest sai meile siis väike proovikivi kas me värvimise (kohupiimavärvi segamisega peaasjalikult siis), tapeetimise ja krohvimisega saame hakkama. Näib, et esimese vasika kohta ei läinudki kõik aia taha.

Kolimise ja remontimise taustalt käis siis trall ja asjajamine, et kas ja kuidas maja ehitada… kuniks suve alguses jõudsime sinnamaale, et oli leitud maatükk ja sellele sobiv hind. Selle maatükki vana maja kohale uue maja projekteerimiseks sai palgatud arhitekt ning ehitusalane tutvus oli juba varasemast ajast olemas. Kui veel pangast tuli ka positiivne otsus laenutaotlusele, siis nagu ei olnudki enam midagi muud kui vaadata kalendrisse, et kas ja kuidas.

Plaan näeb nüüd siis ette, et alevikust linnulennult kilomeetri kaugusele kerkib puitkarkassmaja, mille soojustuseks põhk ja viimistluseks puitu ning savi kasutatud. Sooja hakkab andma rakett ning vett soojendama päike. See on plaan… mis sellest realiseerub. Ei tea. Hetkel on igatahes projekteerimisega seotud tegevused lõpusirgel ning ehitustööd algussirgel. Muid detaile on plaan ka siin ikkagi kajastada, et kas ja kus ja mis.

Täna olin ma kohe täitsa hämmingus, kui too Ise-Loom sundis me pere kõige pisemat suuremale õele kallale minema. Mina narr mõtlesin, et kui perre sünnib väiksem õde-vend, siis on suurem see, kellel võib armukadedusega probleeme tekkida. Elu aga on õpetanud, et võib ka hoopis vastupidi olla. Meil ongi sedapidi, et suurem on leebe ja leplik ning pisem võib käituda nagu fuuria, kui õde emme süles istuma juhtub.

Sipsik vaeseke saab nagunii vägisi vähem tähelepanu kui väike õde, sest väiksemal on oluliselt kõvem hääl ja suuremad nõudmised. Täna pikutasime sõbralikult koos elutoa vaibal (sest emmel oli toss väljas), Mardikas minu kõrval, Sipsik tema kõrval. Kuna Mardikas kippus minema vingerdama, siis arvas suurem, et äkki on temal kah vahelduseks õigus minu kõrval olla. Puges teine rõõmsalt mulle sülle. Selle  peale tõstis pisem kõva häält ja parema oskuse puudumisel lihtsalt hammustas suuremale sinika keset kõhtu. No ja kuidas sa seletad sellele aasta-kolmekuusele, et nii ei tohi haiget teha. Sai talle küll viisakalt öeldud ja ta “karistuseks” sülest maha tõstetud, kuid see ju ajab veel rohkem vihale. Otse loomulikult sai kogu meelepaha osaliseks jälle suurem õde, kes sai veel paarist kohast pureda. Lõpuks oli täitsa aru saada kuidas Sipsik püüdis diplomaatiliselt õde mitte pahaseks ajada, sest kartis uut hammustust või kõrvakiilu.

Mis sellisega teha? Jutust ta ju aru ei saa, aga teiste hammustamine pole aktsepteeritav. Seda enam, et lisaks hammustamisele kukub ta väga sageli lihtsalt kätega lahmima, kui ei saa mida tahab. Selle ohvriks olen enamasti mina, sest mulle esitatakse kõige enam nõudmisi. Ülejäänud pereliikmed on järjekorras kaugel tagapool, mis on minu jaoks natuke harjumatu. Sipsik oli ju algusest peale issi laps ja siiani pöördub esimesel võimalusel oma hädadega issi poole. Pisem on aga kogu aja väga rangelt mind ja ainult mind eelistanud. Õnneks (ptui-ptui-ptui) saavad nad siin ilma minuta küll väga kenasti hakkama, aga kui ma peaks korra kusagilt nurga tagant vilksatama, siis on lips läbi. See pole muidugi asi mille üle ühe aastase puhul viriseda, eks?

Aga kokkuvõtteks olgu öeldud, et meie aastane on oluliselt iseteadlikum kui meie kolmene. Viimane on küll suures piiride katsetamise eas, kuid sellisel kujul kui aastane, ta oma nõudmisi esitada ei oska. Võibolla mu mälu petab, kuid Sipsik oli sellises vanuses oluliselt leplikum ja ei osanudki väga kategooriliselt oma tahtmisi esitada. Temaga näiteks pääsesime sisuliselt täiesti igasugu jonnihoogudest. Mardikas oskas juba mõnda aega tagasi end põrandale kummuli visata kui ei saanud mida tahtis. Pealegi, kes see siis alati aru saab, mida üks mitte-rääkiv aastane parasjagu nõuab.

Segane ja natuke seosetu jutt sai. Panin siia siis ka ühe seosetu pildi, kuidas laps täna keset lauda istus ning sibulat ja pestot pistis. Polnud tema mure, et paluti laua peale mitte ronida. Ja üleüldse, kas mu laps kõndima üldse ei hakkagi? Või on see ka jälle Ise-Loomu töö?

Iga paari nädala tagant potsatab postkasti punase-karvaline reklaamleht, mis ütleb, et sääraseid ja teistsuguseid tooteid on kaupluses nüüd mingisuguse hinnaga saadaval. Seal siis kirjas ka tõsiasi, et 90-liitrine aiakäru on saadaval 399 raha eest. Mitte, et ma teaks palju need asjad tavaliselt maksavad… kuid tundub hea pakkumine.

Kuna infolehe järgi kehtisid hinnad kuni 7.07 kuupäevani ja kalender just seda kuupäeva näitaski ja lisaks oli säärane päev kui juhtus linna asja olema … mõtlesin, et hüppan korra läbi ja tõstan käru 399 krooni eest autole peale. Mis oli aga viga! Eriti see “korraks läbi hüppamise” koht.

Ei olnud mul meeles, et reklaamis oli kindel vihje, kust osakonnast säärast käru otsida. Sestap sööstsin esimesena aianduse osakonda (aiakäru – aiandusosakond, loogiline). Leidsin kiirelt kärud… kuid mitte säärase hinnaga nagu oleks oodanud. Küsisin esimeselt ettejuhtuvalt töötajalt, kes suunas mind viisakalt: need on kõik seal maja teises otsast üldehituses, meil on väike valik. Tänasin, autoga läbi parkla ja sõitsin üldehitusse sisse.  Leidsin kärud  -  sama valik ja hinnad, mis aiaosakonnas. Otsisin ühe töövormis tädi ja küsisin, et kus ja mis. — “Küsige palun mõne müüja käest!” — vahtisin totakalt talle otsa ja küsisin “Kuidas ma müüja ära tunnen?” — “Tal on säärane punane vest seljas!” (ja näitab vesti, mis tal endal seljas on).  Nähtavasti oli hommikul ära jäänud kohvi mõju see, mis segas mul mõistmast, miks tema ise ei oleks pidanud vastata oskama.

Leidsin õnneks ühe meesterahva, kes vastas üsna täpselt müüja kirjeldusele. Esitasin talle juba tuttava küsimuse 400 kroonise aiakäru kohta. Mulle näidati seda kärude valikut, millega ma juba eelnevalt kahel korral tutvunud olin  ja tõdeti, et kui 400 kroonist varianti siin ei ole (kõige odavam 555.-), siis nemad ei oska aidata ja üleüldse ei tea nemad mingitest pakkumistest mitte midagi. Mingu ma poodi sisse, ülejärgmisest vahest paremale, infoletis küsigu Toomast, kes teab kõike hindadest. Tänasin ja tõttasin alandlikul sammul Toomast otsima, mis osutus üsnagi lihtsaks vaheetapiks, sest Toomase nimeline töötaja oli täpselt kirjeldatud punktis. Kuid enne, kui ma tema poole pöörduda jõudsin, võttis tal verbaalselt kraest kinni üks teine klient (paar, et täpne olla) ja ennetas minu küsimust. Mõistsime  peatselt, et jahime ühte ja sama toodet ja sestap ühendasime jõud.

Toomas nentis, et mulle soovitati nähtavasti ühte teist Toomast. Aga et teda ei olnud näha, siis otsisime ühe reklaamlehe ja vaatasime sealt järgi millisest aiakärust jutt. Toomast tegi paar telefonikõnet kuniks kohale tuli Ivo ja lahkel meelel ütles, et need on aianduse osakonnas. No selge. Jooksin tagasi üldehitusse, et käiguvahesse pargitud auto eest ära viia ja tagasi aiandusosakonna poole suunduda. Seal kohtusin juba uuesti teiste käru otsivate inimestega ja peatselt leidsime müüja, kellelt käru nõutada.

Jalutati meid aiandusosakonna kärude juurde ja näidati, et siukest ei ole nagu me osta tahaksime. Järjekordse pikema arutelu tulemusena (mille käigus suunati meid jälle teise maja otsa üldehituse osakonda, kuid me targu keeldusime seda jalutust ette võtmast) soovitati pöörduda infosse. Teel sinna suutis teenindaja Simona anda meile soovituse neid (kaubanduse töötajaid) rahule jätta. Ja infos kohtusime mõneti eakama Harriga, kes soovitas homme tagasi tulla.

Erinevate argumentide esitamise tulemusena (ostjate poolelt: kui on reklaamitud, siis tuleb pakkuda vastavalt reklaamitule või konstateerida selgelt fakti, et säärast toodet ei ole või kampaania lõppenud või muud säärast; müüja poolelt: meil ei ole siukest toodet üldse kunagi olnud) leidsid teised käru soovinud inimesed oma telefonist ühele naisterahvale kuuluva numbri ja naisterahvas pidavat töötama antud ehituskaupluses ühel juhtpositsioonil. Säärase eraviisilise telefonikõne tulemusena laekus aianduse infosse Harri kohta täitma naisterahvas, kes omas volitust meile reklaamitud hinnaga käru müüa. Ja tuju oli tal mitte just väga sõbralik.

Jalutati meid kärude juurde tagasi… nenditi, et tuleb mitte eksisteeriva 90-liitrise käru asemel 100-liitrine käru anda ja seda kampaania hinnaga. Tehti vastav kviitung, soovisime kõigile müüjatele kena õhtut ja loovutasime kassas oma kärude eest 399 krooni. Kõigest tunniga oli käru käes!

Vihje: otsige üles kauplus ja vaadake, kui palju 100-liitrine käru tegelikult seal maksis!

Vihje 2: vaadake punast 8.07 kehtima hakanud reklaamlehte. Seal on ka üks aiakäru 399 krooniga pakkumisel Seltsimehed, tõtakem!

Vihje 3: kel vaja peldikut ehitada ja tahab sinna separeerivat prilllauda, siis ühes Soome päritolu ehituskaupluses võib juhtuda, et kassas selle eest raha ei küsitagi.

Ja selle äärest jookseb tee. Mitte väga kaugele, kuid siiski natuke eemale. Sinna kus põldmarjad kasvavad teepervel.

Tee viib alati  millegi juurde. Mis koht see on? Taamal, kus on sirelid ja hõbepajud?

Võibolla viis see tee kunagi kellegi koju… kõrge heina seest võib aimata aeda.

Need sirelid ei olegi nii suured – need kasvavad keldri peal!

Raginaga jookseb põder koos oma vasikaga õunapuude ja marjapõõsaste juurest metsa. Jah, kunagi oli siin kellegi kodu. Ilus kodu. Võibolla saab sellest uuesti kellegi kodu?

Võibolla saab sellest Nende kodu?

Või vähemasti teate soovitada kus oleks asjalik, viisakas ja sõbralikud õpetajad?

Minu oma autokooli lugudest on siin juba pajatatud, kuid logistiliselt need samade asutuste teenuste uuesti kasutamine hästi ei passi. :S

• Esiteks. Ilus maa on see Lõuna-Eesti ja ma vist peaaegu saan aru, miks kõikvõimalikud linnavurled sinna elama tahavad minna.
• Teiseks. põhimõtteliselt on selge kuidas raketti ehitada. Mõne pottsepaga peaks ka oma mõtted läbi arutama ja siis on selge pilt… ehk.

Pilti kahjuks ei jõudnud teha sest kogu aeg oli käes rool, laps, pastakas, tassimist vajav kott või laua jupp.Vastakuti pidin tervitused ka edasi andma.. Jaanuse perelt Kristjani perele ja teistpidi ka loomulikult.

Teise kogupere konverentsi “Head valikud hariduses. Terve laps” lõppteesid

Vanemaks olemine on inimese kõige tähtsam elutöö. Ei leidu ühtki vanemat, kes kahetseks lapsega oldud aega. Küll aga on palju neid, kes kahetsevad tagantjärgi koos olemata aega. Laps vajab argielus raame, rütmi ja tasakaalu. See loob eeldused nii füüsiliselt, vaimselt kui hingeliselt terve lapse kasvamiseks.

Lapsel on vanematele lihtsad soovid:

• lase mul olla laps
• ma armastan ja usaldan sind
• ma vajan kasvamiseks sinu tuge
• ole mulle autoriteet ja eeskuju, see teeb minu olemise turvaliseks
• ma vajan otsustamisel sind, sest üksi ma ei suuda suurt vastutust kanda
• ma ei saa teada elu põhireegleid, kui sina mulle neid ei õpeta
• palun kasvata mind – luba mul olla sinu laps ja kasvada koos sinuga

Laps ootab, et vanem:

• teda ära kuulaks
• võtaks tema jaoks aega
• ei riidleks ega vihastaks
• aitaks kodutööde tegemisel
• loeks ja jutustaks lugusid
• valmistaks ise head kodust toitu
• annaks head-ööd-musi ja paneks teki peale
• seaks piire, aitaks ja toetaks
• looks ühiseid toredaid hetki
• kasvataks teda iseseisvaks
• võtaks teda sellisena nagu ta on

Terve laps vajab:

• armastavat perekonda: ema, isa ja vanavanemaid
• oma-kodu-tunnet
• parimat kasvukeskkonda ja tervislikku toitu
• igapäevast liikumist ja karastamist
• usaldusväärseid sõpru
• turvalist ühiskonda
• inimestega suhtlemise aega

Kõigil vanematel on piisavalt intuitsiooni ja oskusi lapse kasvamise toetamiseks. Selleks tuleb vaid võtta aega ja teha teadlikke valikuid, ületada mägesid ja orge, tundes rõõmu koos kasvamisest.

Esimene asi, mis kummaline tundus… pärimisprotsessi juriidiline menetlus. Meil on nüüd koduvabariigis vaikimisi nõusolekut eeldav pärimissüsteem. Ehk siis, kui pärijate ringis (esimeses ringis: abikaasa ja järglased) on kedagi, siis peavad nad lihtsalt menetluse alustama ja peaks kõik nagu laabuma. Rahvastikuregistris on kirjas, et inimene on/ei ole abielus ja tal on/ei ole sellised ja sellised lapsed. Ja kui pärimismenetlus on algatatud …  siis peab ootama kolm kuud ei-tea-mida. Teoreetiliselt  saaks see olla “sala-abikaasa” või “kaotsi läinud laps” kes saaks pärimismenetlusse olulist muudatust tuua. Samas, kui see “sala-pärija” on:

• … tahtlikult oma seotust lahkunuga varjatuna hoidnud, siis on ta sellega ka tahtlikult pärimisest juba ette loobunud (mõne roki-peeru sohilaps läheks vist siia kategooriasse).
• … teadmatusest oma seotust lahkunuga varjatuna hoidnud, siis ei tea ta ka pärimismenetluse teadet nähes asjade kulgemisse sekkuda (kui tihti käite pärimismenetluse teateid lugemas ja avastanud, et “See X või  Y on minu (vana-)ema kellest ma seni midagi kuulnud ei ole! Läheks ütleks ka paar sõna pärimismenetluse asjaajamisse – ehk saan ka midagi!” ?)

Peale selle, et protsessis lihtsalt kolm kuud ootamist, on ka kõikki pabereid vaja kusagilt leida. Kes on kellega abielus või ei ole (enam) abielus. Kes on kelle laps ja kes kelle ema ja isa. Mille jaoks meil siis Rahvastikuregister, kui seal olev andmestik kasutatav ei ole? Notaritel on pääs sinna olemas ju.

Vahemärkuse mõttes: pärimisseaduses kasutatakse terminit “üleelanud abikaasa” … ja samas on meie keeles sõna “lesk” aga seadust kirjutanud juristidele ei ole eesti keel vist emakeeleks olnud või on tegu mingi otsetõlke iseärasusega brüsseli dokumentidest.

Pärimisavaldust tehes, kui on kahtlusi kadunu varade ja kohustuste osas, on võimalus lasta kohtutäituril teha pärandi inventuur. See peaks pärijaid kaitsma liigsete kulutuste eest. Kuid paraku on see protseduur veel võrdlemisi uus ja olgugi, et soovitakse parimat, kukub välja nagu alati. Notar küsib pärimisavaldust tehes millised kohustused ja varad on teada. Notar saadab teate kohtutäiturile inventuuri tegemiseks ja paneb välja pärimise menetluse teate ametlikesse teadaannetesse. Mis teeb kohtutäitur? Paneb üles ametliku teate, et kõik võimalikud võlausaldajad endast teada annaksid … ja kõik. Mina lihtsa inimesena eeldasin, et kohtutäitur võtab ühendust finantsasutustega, eelnevate kadunud töökohtadega ja näiteks ka kommunaalteenuseid osutavate asutustega, et välja selgitada võlgnevused surma intsidendi hetkel. Oh mind naiivset! Kohtutäitur ootab, et keegi annaks talle teada võlgnevustest teate saamise hetkel. Ja kõik, mis kirja saab, vaidlustamisele enam ei kuulu. Isegi siis, kui tähelepanu juhtida, et see või teine või kolmas võlgnevus oli surma hetkel veel (lihtsalt see sai pärijatel likvideeritud, et hoiduda viiviste kasvamisest). Säärase mitte-midagi-andva inventuuri eest esitab siis kohtutäitur muidugi kopsaka … arve. Masendav.

Peale seda, kui on pärimismenetlus ära oodatud, ootad näiteks finantsasutuse järgi, et kuidas nendele võlgnevus lahendada. Kes arvab, et pank soovib võlgnevust kiiresti likvideerida, siis meil kuluks selleks veel teine kolm kuud. Pank ühtegi korda kirjalikult ühendust ei võtnud – kogu jutt toimus telefoni teel. Kuna ma olin mõned päevad peale surmast teada saamist käinud pangas ja avaldanud soovi võlgnevuste kohta infot saada ja need võimalusel likvideerida … siis osutusin ma taas ülinaiivseks. “Tuleb oodata pärimismenetluse lõpuni!” — Veidral kombel kommunaalteenuste võlgnevused sai küll koheselt ära likvideerida. Hiljem olin üsna resoluutne ja ei soostunud ühtegi viivist tasuma … viivised oli ju panga põhjustatud. Õnneks oli neil tarkust sellele nõudmisele järgi anda.

Jäi veel korter väikelinnas. Ja mitte lihtsalt korter, vaid vallasasi ja kinnistamine võimatu :S Ühest otsast väikelinnas tavaliselt üüripindade pakkumist suurt ei ole ja sestap on ka suhteliselt kerge leida üüripinnale kasutaja. Kui hea kasutaja, see on omaette küsimus. Õnneks jõustus mingi seaduse muudatus käesoleva aasta alguses, mis võimaldas ka surnutele kuuluva vallasvaraga kinnistamise läbi viia. Nii saime kevadeks korteri kinnistatud ja müüki pandud. Kinnisvara müük on nagu kinnisvara müük ikka praegusel ajal. Tavaline on see, et kõige rohkem helistavad maaklerid, kes oma teenust pakuvad. Aga väikelinna omapära on vist see, et soovitakse korterit osta järelmaksuga. Mis moodi see välja näeks, ma aru ei saanudki aga selliseid sooviavaldusi esitati ja mitte üks kord.

Teravmeelne kokkusattumus oli aga see, et üks maakler, kes oli korterit vaadanud ja kelle kasutamist kaalusime (kuid kelle kasuks ei otsustanud) helistas mulle just siis, kui ostjale võtmeid olime üle andmas. Jutt telefonis oli stiilis viisakas-kass-ümber-palava-pudru: “Tere, kuidas läheb? Kas korteri vastu on huvi olnud? Mul on ühed kurttummad kliendid, kes otsivad endale väiksemat korterit, ega nad ei ole ühendust võtnud?” Ausalt öeldes ei ole … “Ah müüdud? Mis hinnaga, kui küsida tohib? … Ahah, selge. Edu.” Ma mõtlen, et väga hea ajastus noormehel. Ja helistavatest kurttummadest ei ole ma varem veel kuulnud.

Kokkuvõtte asemel, täppisteaduste osakond (tagantjärgi tarkus) soovitab:

• kui midagi teed, siis mõtle, kas see on äparduse korral säärane, mida tahaksid oma pärijatele jätta (loomulikult õnnetus ei hüüa tulles – kuid lähedastega suhelda ikkagi tasuks);
• uuri lähedastelt, kelle pärijateks oled, kas on mingid tegurid, millega peaks surma korral arvestama või kas saaksite neid asju ette lahendada (delikaatselt muidugi);
• pärimisasju ajades, kui kellegagi suhtlete, siis tehke seda kirjalikult ja nõudke kirjalikku vastust;
• varuge kolme asja: kannatust, aega ja kannatust.