Olukorda meie kodumaal ja akna all on sobilik väljendada Indrek Hargla sõnadega (Pöörane pööripäev):
… Ükskõik kuidas seda ka iseloomustada ei prooviks, üks on selge: rahvas, kes sellise kliimaga maal usub end parasvöötmes elavat, peab põdema mingit raskekujulist orientatsioonihäiret. Ma ei räägi sellest, et külm on (muidugi on), vaid et nad peavad täiesti normaalseks paar korda päevas labidaga lund visata. Lumega on aga siin nii, et kui öösel on natuke sadanud, siis sajab hommikul pisut peale ja lõuna paiku tuiskab kinni, et siis õhtul padulund otsa sadada. Lumerookimine on siin teine rahvuslik spordiala rammumise järel. …
Hehe, väga hea aga nii on jah.
Meil lihtsalt pole kojameest minu meelest (vähemalt mitte meie maja peale ja palgalist) ja et ikka käigu- ja autoteed oleks puhtad, peab aeg-ajalt vaeva nägema. Mina olen laisk, vahel viskan lund ja aeg-ajalt pesen trepikoda, vanem põlv on aktiivsem ja neil on ka rohkem aega muidugi. Töö kõrvalt hommikul ei jõuaks ma kuidagi aga autoga on vaja ju välja saada.
Kui kolisin, siis koristasime tädi Annaga pidevalt korda-mööda aga nüüd on motivatsioon pisut kadumas, kuna graafikut pole ja keegi otseselt ei käse
. Õnneks ei pea seal suvel muru niitma, see teenus tellitakse KÜ poolt. See on tõeline õnnistus võrreldes mu eelmise elukohaga.
Aga mis üldiselt maaelusse puutub, siis on see kahjuks osa elustiilist, eriti vanemal põlvkonnal. Minu lapsepõlve kodus algasid aiatööd kevadest ja lõppesid hilissügisel. Igal hommikul kohustused aias, tõeliselt rõve oli. Mul kadus isu aias omal algatusel nokitseda aastateks. Nüüd tasapisi hakkab tagasi tulema, et oma tarbeks midagi paneks maale peenrale ja imetleks, kuidas kasvab
.
.
Talvel oli lumemöll, siis olid ikka hullud talved ju. Ja kütmised, puude tassimised, võeh ma ei taha isegi meenutada. Ellujäämiskursus! Selle kõige kõrval talvel paar korda lund lükata on käkitegu