Talve… eee … rõõmud?
22.01.2010 22:55, kirjutas eiku
Eelmisel nädalavahetusel sai perele talve “rõõme” pakutud. Omapärane kogemus oli ja hea, et läks nii nagu läks. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et …
Oli aeg minna Sipsiku laupäevahommikusse laulutundi ja hommikul jäi aega väheks nagu ikka. Seetõttu Fillmore’iga sõitu alustades ei olnud ma gaasi vajutades tagasihoidlik. Maanteel tundus, et mustad triibud on need samad, mis mõne päeva eest… ehk siis lume alt välja sõidetud asfalt. Esimene kurv paremale ja olgugi, et kurv sai otsa… arvas auto (eriti just tagumine sild), et kurv veel kestab ja tagumised rattad tahtsid esimestest mööda minna. Alguses ühelt poolt, siis teiselt poolt. Siis läksidki ette. Tekkis lausa heitlus esimeste ja tagumiste rataste vahel, mille võitis esisild ja selle tulemusena paiskus auto vasakule lumevalli. Tagumine ots põhimõtteliselt maanteekraavis ja esimene ots möendustega tee peal.
Kõigist neljast autos olnust… Sipsik võttis asja kõige tõsisemalt (pärast rääkis teistele, et “issi tagurdas k(r)aavi”). Mardikas suhtus justkui tõelisse karusellisõitu ja oli väga heas tujus. Minul oli kuidagi rahulik olla, sest meenus ca aasta tagasi libedarajal kogetu – välja arvatud see lumevalli osa.
Üle ootuste jäi kohe seisma esimene (väike) auto, kus proua helistas oma abikaasale, et kas too saab suurema autoga tulla välja tõmbama. Ei läinud õnneks. Peatus Opel, väikekaubik. Proovis sikutada … ei midagi. Läks tuldud teed tagasi, et “traktoriga naabrimeest” appi kutsuda. Jäi peatuma üks väikebuss (samas suurem kui marsa) ja proovis sikutada – tõmbas Opeli omaniku jäetud köie puruks. Bussijuht võttis Eni lastega peale ja viis koju… ei tea ju kaua läheb.
Jäi pidama linnamaastur MB, mille juht oli hasartis ja tahtis kangest tõmmata. Pilk ütles, et Fillmore on kogukam ja seepärast ma MB võimalusi väga suureks ei hinnanud. Minu köie puruks tõmbamisega sai ta siiski hakkama. Siis tuli kusagilt kohale Toyota Hilux – tross kastis. MB ja Hiluxi juht vahetasid paar sõna, mispeale MB juht sikutamise võimaluse julgelt Hiluxile andis. See aeg, kui Hilux sikutas, liikus auto piki kraavi meeter või paar edasi aga välja ei tulnud. Samas kogunes samal ajal uhkematest ja kangematest sõidukitest paras minikolonn. Opeliga inimesed olid tagasi ja kui küsisin, et “aga traktor?” — näidati mulle ühe suurema ja kangema maasturi puraka poole: “see ongi traktor!”
Igatahes oli nõuandjaid palju (samuti ka üks-kaks skeptikut) ning nii ühendati Hiluxi külge veel teinegi “traktor” ja puhas jõud alistas kõik ülejäänud loodusseadused. Et lasta mööda mõnda ootele jäänud autot, koristasin teele jäänud kolinad kokku ja enne kui need autosse panna jõudsin, oli suurem osa abistamiseks peatunud rahvast oma autodesse pugenud ja minema sõitnud. Ainult MB, Opeli ja Hiluxi juhtidele sai sõna või viipega tänu avaldatud.
Hea oli see, et keegi viga ei saanud. Hea oli see, et auto kraavist alla ei läinud. Hea oli seegi, et nii palju abipakkujaid oli. Hea oli see, et autoga midagi halba ei juhtunud. Hea oli see, et keegi vastu ei sõitnud sel hetkel, kui auto libisema hakkas… see oli kohe väga hea.
Kogemus, mida kordama ei kipu. Nüüd on see vähemalt olemas.
Õnnelik õnnetus! Kus see kurv on? Võehh, kole mõelda. Mul jooksid kitsed siin männikuvahel selles vastikus kurvis, kus 70 ala on, esmaspäeva õhtul üle tee. Õnneks märkasin ja kiirus polnud suur. Kaks või kolm oli neid, varjudena paistsid. Mul tuli just auto vastu pimestades ja kaugtuled omal võtsin maha, seal on metsa pool kõrge kallas ju ka, viimasel hetkel märkasin.
Ma olen vana autoga niiviisi hange lennanud, kole tunne on. Tegin ümber oma telje tiiru ja siis tagumine osa hange. Õnneks oli see selle lõigu vast ainumas kõrgem hang, mis kinni püüdis. Suht lumevaene talv oli ja traktor oli lükanud teelt lume sinna kokku. Vahetult enne ristmikku juhtus ja õnneks kedagi ei tulnud.
Kuidagi loksutades edasi-tagasi sain ise välja. Shokk tuli pärast kodus. Kõik juhtus nii kiiresti, et ma isegi ei suutnud seda libisema hakkamise hetke meenutada, et mis ma valesti tegin.
Kolleeg praegu otsib jäärada, et õpetada aga naelkummidega ei võeta kuidagi jutule, ainult lamellidega. Ma pelgan jäist sõitu.
See on see kurv Kulli külas, kus vasakule saab Jüri peale keerata ja otse päälinna poole läheb. Meie tehtud “auk hanges” on linna poolt tuleval suunal, bussipeatuse vastas.
Aga kitsedest… neid näeb… võiks öelda, et lausa tihti. Peningi maanteel, Tõhelgi külateel, Kullis… mulle tegel’t meeldib, et ikka on loodust. Ahjaa… soovitan autole vile peale panna. Mul Guidoga toimis see kenasti.
Oh see vene kiriku kurv on jah kuidagi trikiga. Üks tuttav väidab, et seal on igal talvel autod kraavis, et miskit on selle kurvi kaldega lahti.
Mulle ka loomad meeldivad, Kostivere kandis näeb vahel põdraonu
ja Tõhelgis notsusid ning rebaseid. Lätist koju sõites reede varahommikul märkasin ühel künkal puude all ja päikese käes imeilusat rebast. Mul oli pagasis kotis fotokas aga tõenäoliselt kui ma oleks kiirelt pidurdanud ja seda tooma läinud, poleks iludus paigale jäänud. Aga pilt oli jäädvustamist väärt küll. Ta oleks kohe nagu meelega poseerinud.
Vilest pole enne kuulnud.