Meil kasvab kodus üks tõeline Ise-Loom. Mina ei tea kust tema meie koju siginenud on, aga viimasel ajal kipub teine üha rohkem teistele pereliikmetele varba peale astuma.
Täna olin ma kohe täitsa hämmingus, kui too Ise-Loom sundis me pere kõige pisemat suuremale õele kallale minema. Mina narr mõtlesin, et kui perre sünnib väiksem õde-vend, siis on suurem see, kellel võib armukadedusega probleeme tekkida. Elu aga on õpetanud, et võib ka hoopis vastupidi olla. Meil ongi sedapidi, et suurem on leebe ja leplik ning pisem võib käituda nagu fuuria, kui õde emme süles istuma juhtub.
Sipsik vaeseke saab nagunii vägisi vähem tähelepanu kui väike õde, sest väiksemal on oluliselt kõvem hääl ja suuremad nõudmised. Täna pikutasime sõbralikult koos elutoa vaibal (sest emmel oli toss väljas), Mardikas minu kõrval, Sipsik tema kõrval. Kuna Mardikas kippus minema vingerdama, siis arvas suurem, et äkki on temal kah vahelduseks õigus minu kõrval olla. Puges teine rõõmsalt mulle sülle. Selle peale tõstis pisem kõva häält ja parema oskuse puudumisel lihtsalt hammustas suuremale sinika keset kõhtu. No ja kuidas sa seletad sellele aasta-kolmekuusele, et nii ei tohi haiget teha. Sai talle küll viisakalt öeldud ja ta “karistuseks” sülest maha tõstetud, kuid see ju ajab veel rohkem vihale. Otse loomulikult sai kogu meelepaha osaliseks jälle suurem õde, kes sai veel paarist kohast pureda. Lõpuks oli täitsa aru saada kuidas Sipsik püüdis diplomaatiliselt õde mitte pahaseks ajada, sest kartis uut hammustust või kõrvakiilu.
Mis sellisega teha? Jutust ta ju aru ei saa, aga teiste hammustamine pole aktsepteeritav. Seda enam, et lisaks hammustamisele kukub ta väga sageli lihtsalt kätega lahmima, kui ei saa mida tahab. Selle ohvriks olen enamasti mina, sest mulle esitatakse kõige enam nõudmisi. Ülejäänud pereliikmed on järjekorras kaugel tagapool, mis on minu jaoks natuke harjumatu. Sipsik oli ju algusest peale issi laps ja siiani pöördub esimesel võimalusel oma hädadega issi poole. Pisem on aga kogu aja väga rangelt mind ja ainult mind eelistanud. Õnneks (ptui-ptui-ptui) saavad nad siin ilma minuta küll väga kenasti hakkama, aga kui ma peaks korra kusagilt nurga tagant vilksatama, siis on lips läbi. See pole muidugi asi mille üle ühe aastase puhul viriseda, eks?
Aga kokkuvõtteks olgu öeldud, et meie aastane on oluliselt iseteadlikum kui meie kolmene. Viimane on küll suures piiride katsetamise eas, kuid sellisel kujul kui aastane, ta oma nõudmisi esitada ei oska. Võibolla mu mälu petab, kuid Sipsik oli sellises vanuses oluliselt leplikum ja ei osanudki väga kategooriliselt oma tahtmisi esitada. Temaga näiteks pääsesime sisuliselt täiesti igasugu jonnihoogudest. Mardikas oskas juba mõnda aega tagasi end põrandale kummuli visata kui ei saanud mida tahtis. Pealegi, kes see siis alati aru saab, mida üks mitte-rääkiv aastane parasjagu nõuab.
Segane ja natuke seosetu jutt sai. Panin siia siis ka ühe seosetu pildi, kuidas laps täna keset lauda istus ning sibulat ja pestot pistis. Polnud tema mure, et paluti laua peale mitte ronida. Ja üleüldse, kas mu laps kõndima üldse ei hakkagi? Või on see ka jälle Ise-Loomu töö?
Lohutuseks – Samuel hakkas ka 1a3k käima. Seni lasi põlvedel. Ja püsti ajas ta ennast kõige turvalisemas kohas, Georg Otsa SPA’s, kus on üle maja igal pool vaibad maas. Enne ei tõusnud
Ma usun, et küll ta ka varsti hakkab.
Ja mis mulle veel rõõmsa üllatuse valmistas, vaata kui tore pontsakas ta on, lausa mõned väiksed voldid võib leida. See on hea uudis!!
Jaa, 1a3k ma veel lepiks, aga kohe keerab ju 1a4k ette
Ning muide, see pontsakus on ääretult petlik, sest tegelikult kaalub ta ju ikka veel 7 kilo.
Küll ta kõndima hakkab, kuhu ta pääseb. Mõned lapsed, vabandust, inimesed, ongi sellised, et muudatus tuleb teha rahulikult, järk-järgult ja kindla peale. Ma ise ka selline.
Mis aga hammustamisse ja löömisse puutub, siis me kasutame siinkohal ära meie turvaväravat trepi ees. Sinna tekib selline pisike madal (meie jaoks madal) ruutmeetrine nurgake, kust on hea üle vaadata. Kui mõni laps hakkab ikka tõsiselt haiget tegema, siis tõstame ta lihtsalt sinna nurgakesse, kus ta saab soovi korral edasi märatseda, aga kellelegi haiget teha ei saa. Mina olen tavaliselt teisel pool võre juures olnud ja üritanud temaga asja selgeks rääkida.
Kui Sul huvi on, siis võin laenutada välja ühe ingliskeelse raamatu justnimelt laste kakelungide teemadel – et kuidas neid ennetada ja kuidas neid lahutada ja kuidas panna lapsi neid ise lahendama. Seal on palju juttu eri vanustes laste kombinatsioonidest ja kuidas nad omavahel kisklevad. Väga mõnus ja helge lugemine.
hei,
katariina ka pahandab, kui leevike mulle sülle ronib. ja kõik tema samavanused sõbrad samuti. ma arvan, et marta pole ses suhtes mingi erand. igal hommikul (juba vähemalt pool aastat) on meil nii, et mina istun põrandal, leevike minu süles ja ma üritan patse teha. kohe on kohal katariina, kes leevikest togima hakkab ja meie vahele poeb. ja kui ma peaks hoopis mõne teise lapse sülle võtma, siis pahandab veel rohkem. ju sellised aastased arvavad, et emme on ikka täiesti nende oma. leevike õnneks naerab selle peale.
Ma ristilaste pealt vaatan, et see üsna tavapärane vist. Mingi ajal domineerib hull kadedus, siis tekib olukord kus konkreetselt pisem provotseerib vanemat seni, kuni too endast väljub ja riidu lähevad. Kusjuures siis on ju hea naiivse näoga emmele-issile öelda, et suur õde tegi
. Mis siis, et ise on hetk varem teise kannatuse viimase piirini vedanud.
. Nüüd on ju vaja võidelda vanemate tähelepanu eest topelt – pesamuna ja vanim konkurentideks. Keskmik ongi vist kõige raskem olla, sest vanem on alati suurem ja targem ning noorim on pesamuna ja kõige pisem.
Nüüd, mil kolmas preili ka peres, domineerib tema aga see ei tähenda, et keskmik ei omaks 1) kõige valjemat häält 2) tervamamaid hambaid 3) tugevamaid rusikaid