Nihe…

Mäletan, et väiksena emaga koos kusagil “võõraste juures” peol käies oli alati “võõraid lapsi” ka. Ja otseloomulikult ei läinud lastel mäng alguses koos… samas kui pidu läbi oli raske lapsi ühismängust välja kiskuda.
Kakskümmend aastat hiljem on näiteks eeskätt laste sünnipäevad sellised, kus lapsed saavad kokku ja mängivad … asjadega. Mitte lapsed omavahel.
Kas me oma lapsi mängutubadesse mitte viies hoiame neid eemal plast leludest ja ette mängitud mängudest ehk siis hoiame eemal “kaasaegsest” maailmast? Või pakume võimalust väikeseks igavuseks ja ette mängimata mängudeks – et laps ise mõtleks oma mängu välja ja võimalusel seda koos teiste lastega. Kuidas võtta, kuidas jätta…

5 vastust postitusele “Nihe…”

  1. 27.09.2011 kell 14:33:50 vevo

    Pole ammu sõna võtnud, aga nüüd tahaks küll. Tegelikult on asjalood põlvkondade/tsüklite kaupa muutunud. Ilmselt on siin ka mingeid enam või vähem objektiivseid põhjusi. Mitte alati.

    Kuuekümnendate alguses ei olnud vist asju nii palju, vähemalt mänguasju oli suhteliselt vähe ja neid eriti ei kingitud – kingiti raamatuid, millese kinkija pühenduse koos kuupäevaga sisse kirjutas. Mitte alati. Ja kui oli huvitav raamat, loeti seda ka sünnipäeval ette. Kui mina sain viieseks, siis sain ma kingiks tõukeka. Saksa DV oma. See oli järgneval kuuel aastal oluline tegija. Kuna minu sünnipäev on septembri alguses, mil enamalt jaolt ilus ilm oli, siis sai sünnipäevalistega ümber maja aja peale kihutatud. Kuna kella ei olnud, siis pandi keegi lihtsalt numbreid lugema. “Mägesid” ei olnud, linnalaps elaski eeslinnas või agulis, autosid oli nii vähe, et neil jooksis lastekari järel. Ja sünnipäeval mängiti õues peitust, kulli, “kas karumamsel on kodus” ja mis iganes pähe tuli, keksu ka. Sünnipäevale ei mindud tuttidega põlvikutes vaid muidu korralikes riietes, kuid sellistes milles mängida sai. Väliseid ohte oli vähem, lapsed aitasid vanemaid ja olid seetöttu ilmselt ka osavamad, vähemalt käeliselt. Kui sünnipäev oli külmal/vihmasel ajal, siis mängiti toas mingeid mõistatamismänge, “telefoni”, peitust (mõnel pool võis isegi riidekappi peita) või neid üksikuid lauamänge, mis siis olemas olid. “Tsirkus” või “Lend kuule” olid täitsa ägedad. Ja mis veel – sünnipäevadele kutsuti vähe lapsi, sõpru ei saanud ju olla virnade kaupa.

    Ka meie laps on soojal ajal sündinud, seega möödus arvestatav osa sünnipäevast õues kummikeksu hüpates. Tolle aja kohustuslik programm viinerite ja kartulisalati näol naha vahele ja välja. Ainult, et keksiti Mustamäel majadevahelisel teel. Seega ohte rohkem, täiskasvanud olid ka kurjemaks läinud. Asju oli juurde tulnud, aga neid oli raskem kätte saada. Raamatuid kingiti vähem, asju rohkem. Neid, mida õnnestus kätte saada. Üks asi oli jäänud samaks – kook küpsetati ise, sellest, mis parasjagu (keldris) oli.

    Nüüd tundub, et kõigil on aega niipalju vähem, tihti ka tahtmist, asju seevastu rohkem. Kui varem ei näinud lapsevanemad mingi programmi koostamisega vaeva, lapsed tegelesid endaga ise, vahel keelati kui asjad liialt ülemeelikuks läksid, siis nüüd koostatakse kava. Tihti “prohvi” toel, endal ei pruugi oskus/mõistus võtta. Või pole viitsimist, aga “pappi” on. Õnneks on enda küpsetatud kook hakkab taas ausse tõusmas, vahepeal võeti poest. Õues saab sünnipäeva pidada siis kui õu on kinnine. Lapsed hoovis ja jobud väljas.

    Millegipäerast tuleb igal põlvkonnal millegi pealt lõivu maksta. Kuigi mõni ei saa elu lõpuni aru, et lapsele ette tehes võetakse talt miski oskus ära. Ja kui ei oled ilma jäänud, siis ei pruugi laps teadagi millest.

  2. 30.09.2011 kell 01:37:07 Merle

    Kui see oli nüüd Reinu 5. sünnipäevast ajendatud mõtisklus, siis mina panin seal tähele :
    et lapsed mängisid küll omavahel (loomulikult mitte kõik) ja enamus tuli hurraaga kaasa organiseeritud mängudega. Aardejaht osutus nii inspireerivaks, et sellest tehti nii peol kui järgmisel päeval kodus omaalgatatud ja teisendatud kordusmänge.

    Lapse sünnipäeva puhul on ettevalmistamine minu meelest loomulik (vs laste igavlemine), et pidu tuleks eriline ja tore. Eks see on jälle temperamendis ja isiksuses kinni, mida keegi eriliseks ja toredaks peab :) Meie poistele meeldis õnneks :)

  3. 30.09.2011 kell 11:59:59 eiku

    Mõte tuli Sauel pähe jah. Aga see on siuke pikemaajaliste tähelepanekute osas. Omavahel mängisid need, kes muidu ka tihedamalt kokku puutuvad (ehk siis tuleks oma sidemeid teiste perekondadega tihendada :)). Ja kui mäng teha, siis see on super – enamasti mängutoa sünnipäevadel mängu ei ole või siis on säärane mäng kus justkui lapsed oleks koos… aga samas mängib igaüks omaette. A la mullimasin, kus iga laps ajab oma mulli taga.

  4. 30.09.2011 kell 23:38:21 erin

    Mängud on toredad. Ja võibolla on tõesti kõik temperamendi küsimus. Mulle endale ei ole kunagi organiseeritud mängud väga istunud ning juba iseloomult pole minus kübetki mängujuhti, seega organiseerijat minust ilmselt iial ei saa :) Võibolla mu oma lapsed jäävad seetõttu millestki ilma. Teisest küljest pole mu meelest ka igavlemine paha, sest igavus paneb mõtte tööle ning lapsed üldiselt suudavad kenasti endale ise tegevuse välja mõelda. Lõpuks, kes teab mis neile sünnipäevadest pikemalt meelde jääb. Minu enda eredamad mälestused on maasikad ja tomatid, mida sõbranna sünnipäeval sai peenralt ning kasvuhoonest noppida, üks kummikeks meie imekitsas 2-toalise korteri esikus, ühed sünnipäeva pärastlõunal hulkuva koera poolt katki hammustatud kingiks saadud uued püksid ja mängupood, kus maksevahendiks olid kusagilt koju siginenud tsaariaegsed paberrublad :)

  5. 02.10.2011 kell 19:47:41 Triin

    Terve elu on köietants. Lapsed matkivad oma mängudes igasuguseid asju ja eks neil ole ka põnev saada täiesti uuest keskkonnast uusi mänguideid. Kes ei oska mängida, ei tee seda ka juhitud mängudes täie hingega. Kes oskab, saab juhiga mängudest ideid, mida järgi teha. Kuigi jah, mina olen ka liiga laisk, et lastele mänge planeerida. :o)
    Nii väga, kui ka tahaks, ei saa ma eralduda täielikult euromaailmast. Varem või hiljem saavad lapsed selle koosa niikuinii kätte. Kahju küll, aga nii see on. :o(((
    Olles mitmel viisil oma elus hullumeelne ja normaalsest erinev, üritan samalaadsete ja ***mõistvate*** inimestega suhelda. Et pärast ei tekiks kellelgi soovi meie isikute ja elu hindamisega juuksekarva lõhki ajada.

Trackback URI | Sõnavõttude RSS

Kirjuta vastus