Ääremail

Mõni aeg tagasi oli lasteaias koosolek, kus räägiti asjadest ja tegemistest. Põhitõed: rütmid ja kasvamine… need mida ühel väiksel inimesel vaja.

Lasteaia laps peaks siis peaasjalikult füüsilisele arengule rõhku panema ja sestap liialt vaimset tarkust utsitada ei pruugi olla hea. Selle kõige toetuseks ja turvatunde tekitamiseks on vaja aga lastele seda, mida vist juba igal poolt valju häälselt propageeritakse – rütme ja rutiini. Päeva rütmid, nädala rütmid, aastaajad, aastad… kõik ühes rütmis. Ja mingis mõttes tuleks öelda, et see on ka endale mugav, kui tead, mis on ees ootamas.

Kuid oluline mis mulle meelde jäi paari kuu taguselt kogunemiselt oli see, et waldorf lasteaia mänguasjad peavad olema ‘mitte ette mängitud’. Et laps saaks ise vabalt mõelda nukule rõõmsa või kurva näo pähe; vineeri tahvel võib olla lõikelaud, arvuti või auto sild. Puust seibid võivad olla … jumal teab, mis iganes asi. Oluline, et see jätaks lapsele vabaduse ja võimaluse fantaseerida ja omas peas mänge välja mõelda …

… oot aga oli ju jutt, et lasteaia laps peaks arenema füüsiliselt ja mitte vaimselt? Kas siis mängud kus laps mängimiseks peab fantaseerima ja halle ajurakke liigutama ei ole vaimselt arendavad?

Ei taha ma sellega öelda, et mul oleks midagi rutiini või lihtsate mänguasjade vastu (tõesti, ettemängitud mänguasjadest on rõõmu väga lühikeseks ajaks… samas kui nö ette mängimata asjad sobivad mänguks aastaid-ja-aastaid). Lihtsalt need asjad ei sobi kokku õpetamise täielikku kooliaega lükkamise põhimõttega.

5 vastust postitusele “Ääremail”

  1. 25.12.2011 kell 08:27:13 Kersti

    No aga kas pole nii, et kui laps küsib, siis sina vastad ja tekib arutelu või isegi dialoog, mis on ühelt poolt nii hariv kui ka suhtlemisoskusi arendav? Nt Laps küsib,et mis lill see on? Sina vastad, et rukkilill – see on Eesti rahvuslill,vanasti kasvas see viljapõllul koos rukkiga. Kas sa tead, mis rukis on, mida rukkist tehakse jne.
    Ehk mõeldakse tagant utsitamise all pigem regulaarset nt lugema või kirjutama õpetamist?

  2. 25.12.2011 kell 22:11:03 eiku

    Meil tekkis kasvatajatega sõbralik arvamuste lahknemine pigem sellest aspektist, et kui laps küsib mul “kuidas seda tähte/numbrit/sõna kirjutatakse?” või “Mis täht/number see on?” … siis mulle tundub igati normaalne vastata ja kui huvi on, siis teemat jätkata. Sain aga aru, et äärmuslased saadavad piltlikult lapse nurka säärase tegevuse pärast.

  3. 26.12.2011 kell 09:13:08 Kersti

    Ma arvan ka, et kui lapsel on huvi, siis tuleb seda ära kasutada:)Hiljem, kui täiskasvanu jaoks on õige aeg last õpetama hakata, pole lapsel enam huvi ning tulemuse saavutamine võtab palju kauem aega või ka pisaraid…

  4. 10.01.2012 kell 16:07:44 vevo

    Kuigi ma kirjutan kahe käega alla põhimõttele, et laps peaks käepäraste vahenditega looma oma mängu või lapsed, kes mingile asjale-nähtusele sarnaselt lähenevad/asju sarnaselt mõistavad siis mängu ühiselt, tahaksin siinkohas üles tunnistada, et ma olen juba üht waldorf-last rikkunud. Saskiat nimelt. Kui juntsid vanamalas (soomlastel “mummola”) kus ruumi vähe, külas on, siis sobib nende ringitraavimise rahustamiseks suurepäraselt küsimus “kas te joonistada tahate”. Enamasti tahavad, tihti aga koos vanaisaga. Noh ja siis vanaisa joonistab koos lastega seda mida oskab -lumememme, autot, laeva, kuuske, kaske, kala. Inimestega on asi kesisem. Aga Saskia, kes on suhteliselt terane tüdruk (kui tal on parasjagu see terasuse, mitte ei kuule-ei näe meeleolu) kipub samamoodi järele tegema. Kuigi pildid hakkavad järjest enam piltide moodi välja nägema, võin ma oma olematu salli ära süüa, et see on ortodokssete waldorflaste silmis lapse loomingulise arengu lörtsimine.

    Seega, kui Saskia küsib kas me sõidame mänguväljakule (Mustamäel on paar sellist suuremat) trolliga, sina ütled jah ning tema küsib millisega, siis peaks vist vastama, et sini-valgega, mitte nr 4-ga. Kuigi numbrite äratundmine paistab talle rõõmu valmistavat. Aga jutt rahvuslillest, mis kasvas, kasvab siiani, rukkis jätab 3-5 aastast last üpris külmaks. See, et ema-isa rukkijahust ise leiba küpsetavad huvitab oluliselt rohkem.

    Aga ka see kui lastele selletada mis see on ja ja mis sellest saab või mida sellega teha saab, võib õigeusklikele waldorflastele vastukarva olla. Numbrid ja tähed ning nende kasutamine enne kooliminekut on vist saatanast. Kui ma üldiselt asjast õigesti olen aru saanud. Või siis ka mitte.

  5. 13.01.2012 kell 15:23:19 erin

    Kui aus olla, siis meil siin lasteaiaski lähevad vaated lahku ses vallas mida ja millal lastele õpetada. Kui laps huvi tunneb, siis kas seda huvi tagant utsitada ning selgitada või siis alla suruda, sest nii pole õige. Mina olen ikka selle poolt, et kui laps ise tahab neid numbreid õppida, siis pole minu asi seda talle keelata. Parem nii, kui et praegu ära keelata ning pärast, kui vaja, siis enam ei tahetagi äkki. Sain jah halvustava pilgu, kui Saskia teatas, et tema oskab sajani lugeda ja emme õpetas. No ma ei tea, ta ükskord palus, et ma loeksin. Ma ütlesin, et ei viitsi, aga kui tahad, ma võin kudumise ajal kõvasti silmuseid lugeda. No ja lugesingi ning tema peale seda loebki sajani. Vahel täitsa õigesti, vahel unustab kõigi kümnete lõpus üheksad ära. Aga talle meeldib. Meeldib kraadiklaasi pealt numbreid veerida, kui õde on kraaditud. Kella pealt aega kokku arvata ning numbri järgi õiget trolli otsida. Ja minu meelest on see väga tore. Lugeda ta praegu näiteks ei taha, aga ju siis pole selleks õige aeg. Ja minu poolest las siis kasvab veel. Katsume kodus rohkem eeskujuks olla ning äkki tuleb varsti ka see huvi.

Trackback URI | Sõnavõttude RSS

Kirjuta vastus