Kelle laps?

Üks peavoolu ajaleht ilmutas paari päeva eest artikli, kus arutati pikalt ja põhjalikult, kui kallis on lapsesaamine ja kui veel värske lapsevanem peaks olema mõne põhimõttega (nagu ‘me ei tee allahindlust turvalisuse pealt’), siis on lapsesaamine ainult jõukate pärusmaa… tsiteerides: “Sest riigi antavad ühekordsed toetused ei kata kaugeltki kulutusi ning emapalka makstakse ainult poolteist aastat.”

Mis pani mind mõtlema. Mitte selle peale millest jätkus teema jätkuartikkel ja millest räägiti kommentaariumis. Vaid hoopis millestki, minu arvates, sügavamast.

Kellele ja miks laps saadakse? Kas tõesti on riik see, kellele laps “muretsetakse”? Et oleks tulevikus üks korralik maksumaksja — ja et siis võtaks see lapse päris omanik kohe varakult oma osa tõsiselt ja võimaldagu lapsele kõik vajalikud ASJAD. — Homo Maksumaksja, kelle ülimaks eesmärgiks on kasvatada riigi majandust ja võimalusel (läbi isiklike raskuste ja sangarlikkuse) toota juurde maksumaksjaid.

Minu peas on laps ikkagi minu (ja kaasa) eraomand ja keegi teine ärgu toppigu oma nina sellesse sobingusse! Kui on minu laps, siis olen ma ta saanud endale, omal vastutusel, oma aja sisustajaks ja aja kulutajaks. Oma isikliku panuse investeeringuks ja kohaks, kuhu oma energia panna. Väga pika perspektiiviga – ka tuleviku kindlustajaks. Lõppude-lõpuks oleme me ju ka looduse osa ja loodus on pannud (pea) iga inimese sisse loomuliku vajaduse oma sugu jätkata.

On siis järjelikult kodanikud, kes on eeskätt riigi alamad ja on inimesed, kes on ka peale inimeseks olemise mingis suhtes valitseva riigikorra ja majandussüsteemiga. Kas inimene on riigi jaoks või on riik inimese jaoks. Ja ma ei kutsu üles siin allumatusele!

Kokkuvõtte asemel: otsus saada perre juurdekasv on midagi isiklikku ja materiaalselt mittemotiveeritut (lühikeses perspektiivis). Kui riik pakub sealjuures võimaluse saada mitmeid tasuta teenuseid ja ka palka (võimaldades lapsega maksimaalselt aega koos veeta – seda ma ju tahtsingi) … see on ju lihtsalt väga tore boonus. Ja kellele see präänik ei sobi, siis EUs on vabadus minna riiki, kus pakutakse paremat präänikut – kui selle juures saab veel rohkem aega pere seltsis viibida, siis ei saagi ju enam asi paremaks minna.

Seega: kui tundub, et riik ei toeta Sinu lapsesaamise projekti piisavalt, seisata ja mõtle: kelle laps see on? Ja kes on perepea(-minister)?

5 vastust postitusele “Kelle laps?”

  1. 07.03.2012 kell 17:19:18 vevo

    Riigile ustavate kodanike tootmine meenutab pisut Kolmandat Reich’i. Mina kujutaks küll lapsi enda ehk siis pere jätkamise soovi väljandusena ette, teataval määral ka tuleviku garantiina, sest riik ei taga vanemast põlvest enamikule elamist vaid olemist. Samas on mulle vastumeelt lapse kohta käiv väljend “eraomand”, olgu siis lapsed nii omad kui tahes. Pisut meenutab see mõne kuu taga ühe naisterahva, pedagoogi muuseas, raadios kasutatud väljendit “need kes omavad lapsi”. Mul on endiselt tunne, et need kes omavad lapsi ei evi just eriti palju aru. Et tasu isiklikult võtta.

  2. 07.03.2012 kell 18:52:05 erin

    Mul on tunne, et H. pidas eraomandi all pigem silmas seda, et lapsi ei saada riigile ülalpidamiseks. Ma ei saa kunagi aru mis mõte on artiklite üllitamisel, mille sisuks on hala teemal, kui kole kallis ikkagi laste saamine ja ülalpidamine on ja et emapalka saab ju ka nii lühikest aega ning liiga vähe veel takkaotsa. Lõppeks on see ju vanemate enda valik, kui nad ei ole nõus leppima odavama kaubamärgi või ka teise ringi esemetega isegi juhul, kui rahakott seda tegelikult justkui ei luba. See ei ole ju riigi süü ja sellepärast vingumine on täiesti kohatu. Kas lapsi saadakse selleks, et naabrile oma rahakoti paksust näidata või endale rõõmuks?

  3. 02.04.2012 kell 22:00:57 KK

    Viidatud artikkel tundub olevat üks äärmus. Eks see ongi sügavalt isiklik teema. Samas ma nt ei arva ka, et elu majanduslikku poolt täiesti ignoreerima peaks. Lähikonnas on üks selline näide ka ning ma ikka taban end vahel mõtlemas, et kumb enne täiskasvanuks saab – kas pisike kutt või tema 30ndates emme. Lapse elementaarsete vajaduste rahuldamisega võiksid vanemad ikka hakkama saada. Aga see on jällegi teine äärmus:)

  4. 08.04.2012 kell 12:54:18 eiku

    Paari nädala eest oli Kuku raadios Hardo Aasmäe 1/4-tund asjadest, mis on kaduviku määratud. Ühes sääraseks asjaks oli siis ka paljulapseline pere. Mitte küsimus ei ole selles, kas palju või vähelapseline pere… vaid tulevikus on lastega pered ja lasteta pered ja majanduslik situatsioon muutub sääraseks, kus lasteta pered peavad üleval lastega peresid… mis kahjuks omakorda juurutab mõtteviisi, et laps on riigi omand.
    Milline on meie vabariigis juriidiliselt praegu olukord? Kui lapse on kõigepealt iseena oma, siis kas järgmisena on pere õigused ja kohustused või riigi omad, mis lapsele rakenduvad? Tundub, et pigem riigi…

  5. 20.04.2012 kell 12:26:37 KK

    Ah, kui nüüd mõtelda paljulapselisusele. Vanasti minu meelest oli see pigem paratamatus (paljunemist ei olnud kombeks kontrollida) ja ega nad siis ka teab mis jõukalt elanud. Ses mõttes ei saa ju ometi õhkamisi vana aega taga nutta. Ja see, et lastetu pere toetab lastega peresid – see kehtis ka siis aga nn vabatahtlikul alusel. Mul meenusid kohe vanaema jutud EW aegsetest linnasugulastest, kes lastele kalleid kingitusi tähtpäevadeks tegid. Ses mõttes on väga normaalne ju, et inimesed siiski kaaluvad oma võimalusi ja piire.

    Nii palju kui mulle kõrvaltvaatajana tundub, on praeguse ajastu põhiprobleem vastutuse puudumine. Inimesed ei võta vastutust oma otsuste ja tegude eest eralus, tööl, poliitikas jne (nt üksikvanemad, kes ei saa teiselt vanemalt lapse kasvatamiseks toetust – kui tuua näide lasteteemadel). Selle baasilt on isegi mõistetav, miks riigile on ootused nii suured. Kasvõi see algses artiklis olnud toetuste näide. Kui riik nagunii larisab (minu isiklik arvamus aga no näiteid on kuhjaga), siis laristagu mh ka potensiaalsetele maksumaksjatele, solidaarsuse mõttes kasvõi. Mitte et raha kedagi paremaks inimeseks kasvataks, vastupidi, pigem hellitab ära ja teeb mugavaks.

    A seda, kas me oleme riigi omandid, mina ei tea, ma nagu ei arva nii. Kontrollivad nad meid vajadusel küll. Meil oli peres täiesti kurioosne keiss, kus väike sugulane kutsuti oma isa laipa tuvastama. Kusjuures laps ei olnud kunagi oma isa näinud, kuna too jättis oma abielunaise maha kui poiss oli imik ja ei käinud kordagi last ka hiljem vaatamas. Aga vot riik kui kõikvõimas mehhanism, ta siiski tuvastas ja kohale kamandas. Mis perel muud üle jäi kui jooksik viisakalt ja väärikalt maha matta. Meil on ju põhiseadusega pandud kohustus oma vanemate eest hoolitseda kuni surmani.

Trackback URI | Sõnavõttude RSS

Kirjuta vastus