1 + 1 = 1,3
16.12.2009 12:13, kirjutas eiku
Jõulud käivad. Kas just “täiega” aga igatahes käivad. Üks laar piparkooki tehtud ja sokk on aknalaual. Ühel päeval käisime poes ja Sipsik haaras riiulilt mingi batooni.Keelitasime, et kodus on meil puuvilja/kooki/… (midagi igatahes oli) ja lõpuks pani Sipsik selle riiulisse tagasi. Poest väljudes läks emmel aga oluliselt kauem kui teistel. Kui Sipsik järgmisel hommikul soki sisu uurima läks, siis teatas ta rõõmsalt: “Poes oli samasugune!”
Minu puhul on aga see nääri värk täitsa arusaamatu ja ma tegelikult ei tea, kas tasub lapsi sedasi lollitada või mitte. Minu lollitamine kaheksakümnendate alguses igatahes välja ei tulnud, sest kuulu järgi juhtus see siis, kui ma olin kahene (kolm saamas – igatahes noorem kui Sipsik praegu). Sugulased olid meie korterisse kogunenud, et näärivana traditsioonile vunki juurde panna ja minu lihtsat lapsemeelt eksitada. Koputati uksele… “oi, kas nüüd tuleb näärivana” osatasid juuresolevad täiskasvanud nähtavasti. Kui aga ukse vahelt – punases mantlis, nustik lõuaotsas – kogu tuppa vajus, olla mina hüüdnud: “See on ju meie emme!” — 1+1=2
Kellel veel 1+1 jõulukogemusi lastega… olge head ja kasutage kommenteerimise võimalusi.
Meil ei käinud jõuluvana ega näärimeest lapsepõlves. Alati “leidis” ema kingitused kas õuest soome kelgu pealt või olid päkapikud talle koduteel vastu tulnud jne.
Meil oli muidu niiviisi, et kingitused tehti jõululaupäeval. Me läksime alati kirikusse (hoolimata tolleaegsest meelsusest) ja tagasitulles olid kingitused siis juba kas kuuse all või ukse taga jne. Need “leitud” kingid – ma isegi ei mäleta, kuidas nendega oli. Mingit igapäevast tralli ei käinud loomulikult, vast 1 pakk enne jõule päkadelt ja siis jõululaupäeva kingitus. Vahel tuli tädi pere ka pühade ajal ja siis räägiti, et päkapikk oli osa kinke nendele millegipärast viinud. Reeglina oli see ikka kas kommipakk mandariinidega vms.
See õudne asjademöll, mis praegu käib, on kohati ikka ränk. Et igal hommikul peab midagi olema sussi sees, muidu lasteaias teised norivad või on laps õnnetu (tsiteerides perekooli, kust mulle hiljuti just jäi silma diskussioon teemal kui kallis asi sussi sisse iga päev ja palju varieerite jne).
Õnneks meil ristilapse peres päris iga päev träni ei tooda. Vahel on ja vahel ei ole, pigem pisut distsiplineeriva alatooniga teema. Et kui oled ikka väga paha laps olnud, siis hommikul suss tühi.
Samuti teavad nad, et jõuluvana ei jaksa kõike poest ise osta, vahel vanemad aitavad ja vanemad ei osta ka kõike, mis meeldib. Aktsepteerivad seda ja nii on.
Minul on lapsepõlvest meeles seik, kus mul käis ühe õhtu jooksul kaks näärivana. Nii hirmus oli ning üllataval kombel astusid vahetult peale näärivana käiku uksest sisse meessoost peretuttavad. Aga mingist hetkest läks meil ka käiku see “päkapikk tõi koti” variant. Ma küll kahjuks ei mäleta kas ma selleks hetkeks veel uskusin jõuluvana või mitte.
Meie laps(ed) on jõuluvana siiani näinud vaid firmapidudel. Suurem pole siiani neisse eriti soojalt suhtunud. Ma pole kindel palju ta sest asjast üldse jagab. Aga me eriti seda jõuluvana temaatikat peale pole pressinud ning jõululaupäeval kehtib ikka toosama “päkapikk tõi” teema.
Mis päkapikkudesse puutub, siis suuremal on sellel aastal esimest korda sokk (peaks ikka mingi sussi panema, aga kiiruga ei jõudnud sobivat leida) aknalaua peal. Ma oma lapsepõlvest mäletan, et see oli tore komme. Pealegi ei ole mul mälus, et mind sellega väga distsiplineeritud oleks. Noh, kui mingi väga suure pahandusega hakkama sain, siis küll vist tõesti päkapikk midagi ei toonud. Sipsikuga katsume sama rada ajada. No ja kuna tema meil üldiselt kommi ei söö, siis rõõmustavad teda väiksemad puuviljad või müslibatoonid. Loodan, et lasteaiast narrimist siin ette ei tule, kuna need lapsed peaks oskama hinnata midagi enamat kui asja rahaline väärtus. Lapsed on muidugi lapsed, aga siiski.
Meie õnn muidugi ilmselt seisneb selles, et me lapsed on veel piisavalt pisikesed. Kui ma suurema käest küsisin mida ta jõuludeks võiks tahta, siis ta pakkus, et talle toodaks üks tort ja väikesele õele üks kook. Meie jõuluvanale meeldib aga näiteks kangesti raamatuid tuua, sest ühele päkapikule tuleb raamatulaat tööle kätte. Pealegi Sipsikule raamatud ning lugemine väga meeldivad. Igal aastal pingutan ka sinnapoole, et üha rohkem midagi ise teha. No ja kui midagi osta, siis kas 1) kasulikku-tarvilikku, 2) elamust kontserdi-, teatripileti näol, 3) midagi, mida saab igapäevase elu käigus täelikult ära tarbida.
Karta muidugi on, et teiste lastega suheldes hakkavad ka meie koju imbuma tänapäevased mänguasjatrendid. Hetkel ma loen veel teiste emmede ajaveebidest igasugu tundmatute Little Pet Shop, Bakugan, Polly Pocket jms vidinate kohta. Aga ehk suudame oma eeskujuga ka lapse lihtsaid ning käsitsi valmistatud asju nautima panna. Ja üleüldse läksin ma nüüd teemast välja. Peabki minema lapsele kinki meisterdama.
Väga armsad meenutused tegelikult ju. Mu ristilapsed armastavad ka raamatuid aga kuna neil on kohutavate mõõtmetega
raamatukogu kodus, siis on nii raske midagi päkapikul osta. Ja kinkekaartide jaoks on nad pisut pisikesed veel, seega siis sai kokku lepitud, et suuremad saavad lauamängu ja pisem pet shopi looma. PS on neil juba tegija (5a) ja tekitas kahjuks kadedust vanemates lastes 
. Kuigi neile oli võimalik selgitada, et suuremad oskavad ju lauamängu mängida ja pisemale see pisut raske aga hetkeks lõid ikka emotsioonid üle pea 
. Huvitav on see, et kõik oleks nagu ühtviisi kasvatatud (3 tüdrukut) aga vanem on see, kes armastab omatehtud asju. Teised on kipuvad olema lasteaia pop-lelude tuules, kuigi tüdivad ruttu. Ma ei märganud nt et 5a oleks oma LPS kanniga kordagi sel õhtul mänginud.
Ilusaid jõule teie perele!